muidu vist ei kirjutaks aga midagi paremat pole kah teha

nii ta kahjuks on. Poleks täna tööl mõtetu päev (midagi pole teha ja ka endal pole mingit töötuju täna), siis jääks blog endiselt järgmist sissekannet ootama. Samas on tähelepanuväärne, et puhkuse järel pidas vastu lausa 3 päeva enne kui vinguma hakkasin, et ei viitsi. Seega ongi paras hetk vaadata tagasi, mis viimasele sissekandele järgnenud ajal toimunud on. Perioodi märtsist juuni lõpuni sisustas muidugist töö töö töö, sest valmis oli vaja saada taaskordse suvenäitusega. Alul pidime olema koos Kareniga kah nö. kuraatorid, kuid töö käigus jäime aina enam abisibi rolli, kes arhiivides tuhnisid ja praktilise materjaliotsimisega tegelesid. Kontseptsiooni ja näituse sisulise poole juurde meid ei lastud. Võibolla oligi nii parem. Igastahes valmis me ta saime ja on nüüd kogu suve kõigile vaadata olnud. Juulikuu möödus aga juba positiivsemates toonides - puhkust pidades. 4 nädalat. Kui esimese nädala haltuuraotsade kokkutõmbamine välja jätta, siis möödus suvi kui unenägu. Enam-vähem. Perfektsionistina võiksin kindlasti paljude asjade kallal vinguda, aga see selleks. Suurem osa puhkusest sai veedetud väljaspool Tallinnat, mõnda aega Lõuna-Eestis, peamiselt aga Keilas suvilat remontides. Sinna vahele muidugi ka SDMF, mis see aasta miniversioonis aset leidis ning igasugu muid pidusid ja olesklemisi. Eriti positiivne oli muidugi Keilas olemine, mis võimaldas end igasugu linnaelust ja melust ära lõigata ning end korralikult välja puhata. Möödunud nädala lõpus ja selle alguses olin küll igatahes tegutsemistuhinat täis. Kohati lausa hüperaktiivsuse piirini. Nüüd aga ...