6. nädal aka "Hõissa Kommunism!" aka Haiglaodüsseia

Möödunud nädal algas Itaalias nagu ka mujal maailmas 1. maiga, mis kohalike sotsialistide ja kommunistide jaoks muidugi suur pidupäev oli. Selle tähistamiseks korraldati üle Itaalia miitinguid ja ka suuri vabaõhukontserte. Nii ka siin Perugias. Kontserdi toimumiskohaks oli linna peatänav ja –väljak. Koosnes see aga mingi kohaliku etno-punk-elektro-indie-pop-kurat-teab-mis-bändi esinemisest, mida siis saatsid omakorda sütitavad kõned ning sotsialistlik-kommunistlikud ja berlusconi-vastased hüüdlaused. Ürituse korraldav pool tundus südamega asja juures olevat, samal ajal kui publiku (väike hulk tõsikommuniste välja arvates) moodustas enamuses kohalik, kuni minuvanune noorsugu, kes toimuvale kui revolutsioonilisele/võimuvastasele kaasa elasid. Ja eks Che Guevara pildid ole ka ju nii ägedad eksole. Sellest mida kommunism endast tegelikult kujutab, neil vist mingit aimu tõenäoliselt ei ole. Kommu olla on teinikate seas lihtsalt IN. Minul, kui mitte otseselt (N. Liidus olen elanud ainult u. 8esimest eluaastat), siis vähemalt kaudselt kommunistliku tegelikkusega kokku puutunud inimesel oli kohati kontserdil toimuvat suht ebamugav vaadata.
Aga see selleks. Eelmisesse esmaspäeva jääb ka möödunud nädala teise liignime algpõhjus. Nimelt sama päeva pärastlõunal korvpalliplatsil saadud käevigastus. Kuna teisipäeval käsi endiselt valutas suht tugevalt, siis otsustasin panna proovile kohaliku meditsiinisektori. Välja käidud 16€ eest sai kõvasti teatrit. Kuna linnasisene väiksem haigla on lõpetanud selliste asjadega nagu väänatud (murtud?) käed tegelemise, siis tuli sammud seada linnast väljas, kaugel all orus, 30min bussisõidu kaugusel asuva regionaalhaigla ja sealse reanimatsiooniosakonna poole. Kui olin suutnud med.õele selgeks teha, mis, kus, kuidas ja millal väljastati mulle järjekorranumber, mille teisel küljel olnud värvikoodidest ja tekstist võis välja lugeda, et kuulun valgesse gruppi – st. kõige ebaolulisemate haigete gruppi, kes võivad õnnelikud olla kui neid üldse see päev ette võetakse. Samas tekkis küsimus, kas kohalikku bürokraatiat arvestades ei lasta ka punasesse gruppi (st. peaaegu et surnud) kuuluvaid patsiente enne arsti juurde, kui nad on esitanud vastavad dokumendid ning õde määranud neile järjekorranumbri ja koodigrupi? Senist bürokraatiakogemust arvestades kõlab see väga tõenäoliselt. Aga eks neil ole olnud ka mitu tuhat aastat aega seda lihvida. Kokku läks haiglaskäigu peale 4h – 2x30min sõiduks, 1h ootamist koos teiste “kätetute” ja “jalututega”, 2h solgutamist arstikabineti (arst oli kusjuures albino), röntgeni ja kassa vahet. Ja mis oli tulemuseks? Teadmine et kondid terved ja et küll pulmadeks saab terveks (st. et need ei leia järelikult aset järgmise 1,5 nädala jooksul, sest see on aeg, mille jooksul käsi peaks terveks saama).
Ülejäänud nädal oli suhteliselt tavaline – kool, pisut õppimist ja muul ajal kaasõpilastega koosviibimiste pidamine. Laupäeva päeva jääb kaunistama käik Lago Trassimeno äärde (täpsemalt Passegiano nim. linna) rannale lesima ja jäätist sööma. Oleks vesi pisut soojem olnud oleks ka ujuma saanud minna. Vähemalt mina, põhjala kange ja karastatud poeg. “Õrnukeste” kesk ja lõunaeurooplaste kohta see arvatavasti ei käinuks. Õhtul aga see-eest külastasime väidetavalt kogu kesk-Itaalia suurimat klubi. Suur ta oli jah, väljanägemine aga suht tavaline (võta Hollywood ja korruta 4-5ga). Muusika oli sama sitt, mis kõikjal klubides siin maal ja ka inimesed samasugused moepeded. Koha nimeks Gradisca. Väidetavalt olla paar nädalat tagasi seal esinenud isegi Bob Sinclair. Õnneks oli sissepääs tasuta, nii et seega võis selle koha aja sisustamise eesmärgil ära vaadata.

PS selle nädalaga saab juba pool siin veedetavast ajast läbi