8. nàdal

Hopla! Ja nii kergesti saabki kirjutamise katki jàtta ... ja seega tuleb tagantjàrgi kaks nàdalat korraga kokku votta...

seega

... 8. nàdal ...
Nàdala alustuseks sai suundutud Gubbio nimelisse vàikelinna Perugiast pohjas, kus toimus kyllaltki omapàrane yritus. Nimelt korraldatakse seal iga aasta linna kaitsepyhakute auks voidujooks, kus kantakse kolme pyhaku kujusid. Voidujooksuks on seda muidugi vastuoluline nimetada, sest alati voidab koige tàhtsam pyhak - San Ubaldo - ja ka ylejàànud kahe finiseerimisjàrjekord on kindlaks mààratud. Asi ise kestab terve pàeva. Hommikul toimub kujude raekojast vàljatoomise tseremoonia koos kujude pystiseadmisega korgetele ja kyllaltki rasketele alustele, millel neid siis kogu ylejàànud pàev mòòda linna ringi kantakse. Ohtupoolikul algab aga raekoja juurest pàris voidujooks, mis loppeb ligi 600m korgemal màe otsas, kus asub San Ubaldole pyhendatud kirik. Yrituses osalevad koik linna elanikud - nii pealtvaatajate kui ka kandjatena, ning lisaks neile saabub seda vaatama tuhandeid turiste mujalt itaaliast ja maailmast. Seega on linn otseses mottes nagu kilukarp, sest liikuda on pea voimatu. Kirjeldamine on suht raske, parem nàitab pàrast pilte. Pyhapàeval sai koos vanematega sinna tagasi mindud, lootuses, et saab rahulikult linnaga tutvuda (sest esamaspàeval oli see suht voimatu), kuid asi loppes fiasko ja pàeva pikkuse deja-vu'ga - nimelt nàdal hiljem toimus sama yrituse laste/noorte versioon, mis kàis sama graafiku alusel ja oli sama rahvarohke. 8. nàdala yks màlestusvààrsemaid syndmusi oli muidugi ka CL finaal, mis mind loppkokkuvottes tàiesti kylmaks jàttis - kuna olin molema meeskonna poolt, siis room yhe voidust ja kurbus teise kaotuse pàrast tyhistasid teineteise àra ning alles jài ykskoiksus. Neljapàeval saabusid see eest vankud (e. esivanemad, e. isa ja ema) kylla.

... 9. nàdal (ehk nàdal vanemate rahakotil)...
nagu òeldud saabusid 8. nàdala neljapàeval vanemad, kellega koos ja kelle rahakotil sai veedetud kogu jàrgnenud nàdal, kuni mòòdunud reedeni. Nàdal sai seega sisustatud peamiselt Umbriat mòòda ringi soitmisega ja selle tàhtsamate vaatamisvààrsustega tutvumisega. Vyrtsi lisas paras annus perekondlikku verbaalset vàgivalda. Ehk siis vàga kodune tunne oli :P Lisaks Umbria vaatamisvààrsustele (Spello, Spoleto, Lago Trassimeno, Gubbio, Orvieto jne) poikasime korraks ka Laziosse, vàikelinna nimega Mazzano Romano, kus kylastasime seal suvitavat vana perekonnatuttavat. Ja mis oluline kogu selle ràndamise juures, sain nimelt yle 1,5 kuu taas autot juhtida.

veel asju millest siin puudust tunnen/tundsin:

vankud ise kah (peab tunistama et kui pàrast nende àrasaatmist jaama juurest tagasi kesklinna soitsin oli hinges vàike kurbuse pisik :( )
vàike annus eestikeelset verbaalset vàgivalda
tòò (kyll ma sellest pàrast puhkuselt naasmist esimese nàdalaga yle saan)
eestlased
sobrad (pole ammu nàiteks kodaraga hesburgeris lounal kàinud)
korralik rasvane toit
jalgratas
normaalne klubimaastik, kus koik kohad ei màngi USA hiphop ja hispaania estraadimuusikat
jahedamad ilmad
lame maastik

+ kindlasti igasugu muid pisiasju