8. nàdal

Hopla! Ja nii kergesti saabki kirjutamise katki jàtta ... ja seega tuleb tagantjàrgi kaks nàdalat korraga kokku votta...

seega

... 8. nàdal ...
Nàdala alustuseks sai suundutud Gubbio nimelisse vàikelinna Perugiast pohjas, kus toimus kyllaltki omapàrane yritus. Nimelt korraldatakse seal iga aasta linna kaitsepyhakute auks voidujooks, kus kantakse kolme pyhaku kujusid. Voidujooksuks on seda muidugi vastuoluline nimetada, sest alati voidab koige tàhtsam pyhak - San Ubaldo - ja ka ylejàànud kahe finiseerimisjàrjekord on kindlaks mààratud. Asi ise kestab terve pàeva. Hommikul toimub kujude raekojast vàljatoomise tseremoonia koos kujude pystiseadmisega korgetele ja kyllaltki rasketele alustele, millel neid siis kogu ylejàànud pàev mòòda linna ringi kantakse. Ohtupoolikul algab aga raekoja juurest pàris voidujooks, mis loppeb ligi 600m korgemal màe otsas, kus asub San Ubaldole pyhendatud kirik. Yrituses osalevad koik linna elanikud - nii pealtvaatajate kui ka kandjatena, ning lisaks neile saabub seda vaatama tuhandeid turiste mujalt itaaliast ja maailmast. Seega on linn otseses mottes nagu kilukarp, sest liikuda on pea voimatu. Kirjeldamine on suht raske, parem nàitab pàrast pilte. Pyhapàeval sai koos vanematega sinna tagasi mindud, lootuses, et saab rahulikult linnaga tutvuda (sest esamaspàeval oli see suht voimatu), kuid asi loppes fiasko ja pàeva pikkuse deja-vu'ga - nimelt nàdal hiljem toimus sama yrituse laste/noorte versioon, mis kàis sama graafiku alusel ja oli sama rahvarohke. 8. nàdala yks màlestusvààrsemaid syndmusi oli muidugi ka CL finaal, mis mind loppkokkuvottes tàiesti kylmaks jàttis - kuna olin molema meeskonna poolt, siis room yhe voidust ja kurbus teise kaotuse pàrast tyhistasid teineteise àra ning alles jài ykskoiksus. Neljapàeval saabusid see eest vankud (e. esivanemad, e. isa ja ema) kylla.

... 9. nàdal (ehk nàdal vanemate rahakotil)...
nagu òeldud saabusid 8. nàdala neljapàeval vanemad, kellega koos ja kelle rahakotil sai veedetud kogu jàrgnenud nàdal, kuni mòòdunud reedeni. Nàdal sai seega sisustatud peamiselt Umbriat mòòda ringi soitmisega ja selle tàhtsamate vaatamisvààrsustega tutvumisega. Vyrtsi lisas paras annus perekondlikku verbaalset vàgivalda. Ehk siis vàga kodune tunne oli :P Lisaks Umbria vaatamisvààrsustele (Spello, Spoleto, Lago Trassimeno, Gubbio, Orvieto jne) poikasime korraks ka Laziosse, vàikelinna nimega Mazzano Romano, kus kylastasime seal suvitavat vana perekonnatuttavat. Ja mis oluline kogu selle ràndamise juures, sain nimelt yle 1,5 kuu taas autot juhtida.

veel asju millest siin puudust tunnen/tundsin:

vankud ise kah (peab tunistama et kui pàrast nende àrasaatmist jaama juurest tagasi kesklinna soitsin oli hinges vàike kurbuse pisik :( )
vàike annus eestikeelset verbaalset vàgivalda
tòò (kyll ma sellest pàrast puhkuselt naasmist esimese nàdalaga yle saan)
eestlased
sobrad (pole ammu nàiteks kodaraga hesburgeris lounal kàinud)
korralik rasvane toit
jalgratas
normaalne klubimaastik, kus koik kohad ei màngi USA hiphop ja hispaania estraadimuusikat
jahedamad ilmad
lame maastik

+ kindlasti igasugu muid pisiasju

Mihkel Karu annab aru - 7. nàdal Perugias

... oli igavaim, mis seni olnud. Oma osa selles oli kindlasti pool nàdalat vàldanud halval ilmal. Seet6ttu ei saanud midagi meeldejààvat ka juhtuda. Seis tundus juba suht lootusetu olevat, kui nàdalavahetusel ilm l6puks jàlle ilusaks làks ja pyhapàeva 6htul koos pàris-ylikooli tudengitega yks suurem grill-fest maha sai peetud. Toimumiskohaks nende yhiselamu kesklinna serval. Kokku oli meid u 25 in. &nneks oli grill pisavalt suur, et mahutada kogu seltskonna toit pea yhe korraga kypsema. Jaanipàev tuli meelde. Sai k6vasti vorsti jm liha sòòdud ning 6lut tinistatud. See yritus pààstis kogu nàdala - oli vààrt igavlemist. See nàdala t6otab kordi huvitavam kujuneda - reis Gubbiosse, CL finaal ja vanemate kylaskàik (kasutavad oma poega ettekààndena, et itaaliat kylstada). Aga sellest juba jàrgmine nàdal.

6. nädal aka "Hõissa Kommunism!" aka Haiglaodüsseia

Möödunud nädal algas Itaalias nagu ka mujal maailmas 1. maiga, mis kohalike sotsialistide ja kommunistide jaoks muidugi suur pidupäev oli. Selle tähistamiseks korraldati üle Itaalia miitinguid ja ka suuri vabaõhukontserte. Nii ka siin Perugias. Kontserdi toimumiskohaks oli linna peatänav ja –väljak. Koosnes see aga mingi kohaliku etno-punk-elektro-indie-pop-kurat-teab-mis-bändi esinemisest, mida siis saatsid omakorda sütitavad kõned ning sotsialistlik-kommunistlikud ja berlusconi-vastased hüüdlaused. Ürituse korraldav pool tundus südamega asja juures olevat, samal ajal kui publiku (väike hulk tõsikommuniste välja arvates) moodustas enamuses kohalik, kuni minuvanune noorsugu, kes toimuvale kui revolutsioonilisele/võimuvastasele kaasa elasid. Ja eks Che Guevara pildid ole ka ju nii ägedad eksole. Sellest mida kommunism endast tegelikult kujutab, neil vist mingit aimu tõenäoliselt ei ole. Kommu olla on teinikate seas lihtsalt IN. Minul, kui mitte otseselt (N. Liidus olen elanud ainult u. 8esimest eluaastat), siis vähemalt kaudselt kommunistliku tegelikkusega kokku puutunud inimesel oli kohati kontserdil toimuvat suht ebamugav vaadata.
Aga see selleks. Eelmisesse esmaspäeva jääb ka möödunud nädala teise liignime algpõhjus. Nimelt sama päeva pärastlõunal korvpalliplatsil saadud käevigastus. Kuna teisipäeval käsi endiselt valutas suht tugevalt, siis otsustasin panna proovile kohaliku meditsiinisektori. Välja käidud 16€ eest sai kõvasti teatrit. Kuna linnasisene väiksem haigla on lõpetanud selliste asjadega nagu väänatud (murtud?) käed tegelemise, siis tuli sammud seada linnast väljas, kaugel all orus, 30min bussisõidu kaugusel asuva regionaalhaigla ja sealse reanimatsiooniosakonna poole. Kui olin suutnud med.õele selgeks teha, mis, kus, kuidas ja millal väljastati mulle järjekorranumber, mille teisel küljel olnud värvikoodidest ja tekstist võis välja lugeda, et kuulun valgesse gruppi – st. kõige ebaolulisemate haigete gruppi, kes võivad õnnelikud olla kui neid üldse see päev ette võetakse. Samas tekkis küsimus, kas kohalikku bürokraatiat arvestades ei lasta ka punasesse gruppi (st. peaaegu et surnud) kuuluvaid patsiente enne arsti juurde, kui nad on esitanud vastavad dokumendid ning õde määranud neile järjekorranumbri ja koodigrupi? Senist bürokraatiakogemust arvestades kõlab see väga tõenäoliselt. Aga eks neil ole olnud ka mitu tuhat aastat aega seda lihvida. Kokku läks haiglaskäigu peale 4h – 2x30min sõiduks, 1h ootamist koos teiste “kätetute” ja “jalututega”, 2h solgutamist arstikabineti (arst oli kusjuures albino), röntgeni ja kassa vahet. Ja mis oli tulemuseks? Teadmine et kondid terved ja et küll pulmadeks saab terveks (st. et need ei leia järelikult aset järgmise 1,5 nädala jooksul, sest see on aeg, mille jooksul käsi peaks terveks saama).
Ülejäänud nädal oli suhteliselt tavaline – kool, pisut õppimist ja muul ajal kaasõpilastega koosviibimiste pidamine. Laupäeva päeva jääb kaunistama käik Lago Trassimeno äärde (täpsemalt Passegiano nim. linna) rannale lesima ja jäätist sööma. Oleks vesi pisut soojem olnud oleks ka ujuma saanud minna. Vähemalt mina, põhjala kange ja karastatud poeg. “Õrnukeste” kesk ja lõunaeurooplaste kohta see arvatavasti ei käinuks. Õhtul aga see-eest külastasime väidetavalt kogu kesk-Itaalia suurimat klubi. Suur ta oli jah, väljanägemine aga suht tavaline (võta Hollywood ja korruta 4-5ga). Muusika oli sama sitt, mis kõikjal klubides siin maal ja ka inimesed samasugused moepeded. Koha nimeks Gradisca. Väidetavalt olla paar nädalat tagasi seal esinenud isegi Bob Sinclair. Õnneks oli sissepääs tasuta, nii et seega võis selle koha aja sisustamise eesmärgil ära vaadata.

PS selle nädalaga saab juba pool siin veedetavast ajast läbi

5. nädal

No nii paneme siis pesupesemise(iga teine nädalavahetus on pesupesemise pühapäev) vahepealt ka kirja, mis viimase nädala jooksul nähtud/tehtud. Üldjoontes kulges nädal suhteliselt tavalist rada mööda – peamiselt koolis. Suurimateks ettevõtmisteks kujunesid elamisloa tegemine ja eGeneration nimelise üliõpilase sooduskaardi tegemine. Nendest esimene oli täielik bürokraatia kadalipp – kõigepealt tuleb soetada neli passipilti (õnneks olid need juba varasemast olemas), teha kindlaks, et sul on olemas euroopa ravikindlustus, hankida korteriomanikult tõend selle kohta, et elan sellel ja sellel aadressil, seejärel soetada endale marco da bollo (kleebis mis maksab 14€ ja millel olevast infost võib oletada, et põhim. vastab see asi vist riigilõivule), seejärel seista pikalt sabas, saada teada, et kuna olen Itaalia Välisministeeriumi stipendiaat, et lähe mul vaja ei ravikindlustust ega seda kuradi marco da bollo’t, ning lõpuks saada kätte ajutine luba, mille esitamisel saan mai lõpus kätte oma pärisloa. Sellele järgnes muidugi elamusterikas jagelemine kioskionuga, kes ei tahtnud seda krdi marco da bollo’t enam tagasi osta. Temal ei tohtinuks selles mingeid huvisid mängus olla (sest tegemist on riikliku värgiga, millelt ta kasumit ei saa), kuid itaalialikust temperamendist tulenevalt oli tal vaja algul vastu puigelda. Pärast 10 min, kui tema oli vaielnud, et ta ei saa seda tagasi osta ja mina vaielnud, et ta peab selle tagasi ostma (sest seda oli mulle ka elamisluba teinud politseinik öelnud) oli ta lõpuks nõus (ehk tänu just sellele, et ma oma viimase trumbina käisin välja selle, et politsei oli mulle öelnud, et kiosk peab selle kliendi soovi korral tagasi ostma). eGeneration kaardi tegemine sujus märgatavalt edukamalt, kui välja arvata asjaolu, et proovisin nende kontorisse sissesaada kolmel päeval järjest, kuid edutult, sest olid suletud. Neljandal päeval läks õnneks ning kuna tegemist on noorteorganisatsiooniga, siis võib nende looderluse eelnenud päevadel andeks anda. Selle kaardi esitamisel on võimalik üle linna mitmetes kohtades saada soodustusi jms. Näiteks pubis Shamrock kõik õlled 1€ odavamalt jne (arvestades seda, et pea eranditult maksab 0,5l õlut siinsetes toitlustusasutustes 4-4,5€ on see hea soodustus). Lisaks sellele saigi teoks asi mida osalt loodetud osalt kardetud sai – Champions League finaalis kohtuvadki Arsenal ja Barcelona. Vähemalt mulle on see win-win situatsioon. Vahepeal välja käidud Bologna sõit jäi aga kahjuks ära, sest Franzenator’i (selline hüüdnimi seetõttu, et too austerlane Franz on pärit Terminatori kodulinnast Graz’ist) auto otsustas ära laguneda – täpsemini vist tema turboajam(?) – ja see tähendas ka meie reisi lagunemist, sest rongipiletid oleks liiga kalliks läinud ning oleks pidanud ka ööseks jääma. Sellenädalasteks filmideks olid Meditteraneo ja Una Isola Che C’è (üks suht lääge dok UNICEFi tegevusest). Meditteraneo tõusis kolinal jagama seninähtud filmide hulgas esimest kohta Dopo Mezzanote’ga, dokumentaal aga võttis üle tubli viienda koha (hetkel edetabel 5 filmist koosnebki). Ok, aga nüüd tagasi pesupesemise juurde.

PS. Ülikool, kus õpin on Mussolini asutatud ja seda on selgelt näha ka ülikooli aula sisekujundusest – tume marmor, kullatud kirjad seintel, karmi geomeetrilise ja poolabstraktse vormikeelega reljeefid ning otsaseinas suur futurismimõjuline maaling. Super.